XII osa

Pjotr räägib, milline oleks tema sõnul ideaalne Eesti, et eestlastel ja venelastel oleks hea elada. Pjotri arvates teavad kõik, mis oleks vaja teha, aga ei tea, kuidas seda teha. Pjotr on pessimistlik selles osas, et tema seda aega ei näe. Võib-olla näevad seda aega tema lapsed. Pjotr räägib oma kogemustest võidupüha tähistamisel, et tema vanaisa suri Harkovi all 1942. aastal, kuidas ta tõi veteranidele šampust. Pjotr räägib, kuidas tema tütar on eestlastesse vastumeelselt meelestatud, ei tahtnud olla eestlastega koos laagris, polnud nõus minema keelt õppima vahetusperre, ei taha keelt õppida isegi koolis. Keeldub eesti keele rääkimisest. Pjotri jaoks on see häbenemisväärne ja valus, tema näeks asju hoopis teistmoodi. Pjotr arvab, et võibolla on tema ise selles süüdi, kuna tema suhtlusringkonnas räägitakse palju kuritegudest Eestis, natsismist ja fašismist. Kuigi on teda poliitikast eemal hoidnud. Ent kui Pjotr oli vangis, siis hakkas tütar aktiivseks Dozor-laseks. Need 5 päeva, mil Pjotr oli vanglas, muutsid tema tütre elu.

Pjotri sõnul nullis pronksiöö sisuliselt kõik integratsiooni-ponnistused. Kui näiteks varem olid venelased väga patriootilised Eesti suhtes, võtsid eesti nimesid, hakkasid muutma perenimesid. Kuigi Pjotr seda heaks ei kiitnud, oli see mood. Samuti oli venelaste seas populaarne võtta eestlasest abikaasa. Pärast pronksiööd kõik muutus, kadus huvi keeleõppimise, nimevahetuse, eestlastega abiellumise suhtes. Samuti kodakondsuse võtmise suhtes.

Pjotri sõnul oli pronksiööl toimunu šokk ja sellise asja peale ei julge keegi mõelda. Ent pikette organiseeritakse. Näiteks koguti allkirju pronksiöö nn organisaatorite vabastamiseks.