IV osa

Pjotr räägib, et ka tema naine võttis Vene kodakondsuse, mistõttu ei saanud laps Eesti kodakondsust. Ainult siis, kui neil kummalgi puuduks kodakondsus, oleks nn hall pass, saaksid nad lapsele taotleda Eesti kodakondsust. Kui kasvõi ühel vanematest on muu riigi kodakondsus, ei saa laps Eesti kodakondsust. Ja isegi kui lapsele on taotletud kodakondsust, saab ta selle alles siis, kui on täisealine ja otsustab ise, mis riigi kodakondsuse ta võtab. Seda põhjendatakse sellega, et vanemad võivad lapsele Eesti kodakondsuse muidu peale suruda ja laps ei pruugi seda tahta.

Pjotri perele enti algul 3-aastane elamisluba. Siis võimaldati taotleda alaline elamisluba. Enne seda ei entud neile tükk aega isegi halle passe. Neil olid reisidokumendid, roheline raamatuke, mis anti üheks sõiduks välismaale. Paljudesse riikidesse selle dokumendiga ei lastud. Sellegi dokumendi saamiseks tuli seista järjekorras ja maksta raha. Järgmise reisi jaoks tuli taotleda taas dokumenti. Tal tekkis küismus, mille eest, kuna oli ise referendumil Eesti iseseisvuse poolt hääletanud. Ka püsiva elamisloa saamisega oli neil sekeldusi, kuna tuli välja, et nad tõttasid seda saama liiga ruttu kohe pärast seaduse jõustumist. Öeldi, et isa eraldi, ema koos lapsega eraldi. Pärast tuli välja, et lapse eest polnudki vaja tasuda. Lapsega oli veel eraldi jama, sest tuli välja, et lapse eest tuli eraldi küsida. Ja kuna ka tähtaeg oli üle läinud, soovitati, et laps peab riigist väljuma ja uuesti tulema ning taotlema. Laps osutus täiesti illegaalseks elanikuks. Siis anti lapsele taas ajutine elamisluba. Ja pärast seda sai taotleda alalist elamisluba.

Pjotr räägib, kuidas tema naist alandati Kopli polikliinikus arsti juures, karjuti tema peale, miks ta räägib halvasti eesti keelt, ise koolis õpetaja. Talle öeldi, et teatatakse kooli, et ta ei valda eesti keelt ja ta lastakse lahti. Nii ütles arst. Selle peale, kui ta ei saanud aru, mis arst tema käest küsis. Arst läks tigedaks selle peale, et naine oli Eestis sündinud, aga ei osanud rääkida eesti keelt. Küsiti, et miks ei räägi, naine ütles, et pole kellegagi rääkida. Aga kus töötate? Koolis, vene koolis. Ahhaa, te rikute veel seadust! Koolis töötades peate keelt oskama! Me teatame teie kooli!

Pjotr seletab, kuidas naine oli õppinud keelt pool aastat, et saada tõend, mis on vajalik õpetajale, ent kuna keelepraktikat pole, siis unustas keele ära. Tõend tuleb taotleda iga kolme aasta tagant, nii käib naine iga kolme aasta tagant keele-eksamil. Pjotr käis siis naisega peaarsti juures õiendamas. Et neil pole õigust keelduda arstiabi andmisest, kui inimene keelt ei oska. Siis ilmus veel välja jurist, kes ütles, et las kaebavad, ma neile veel vastan, ja kui ei meeldi, tõmmaku Venemaale! Pjotr kirjutas kirjaliku kaebuse, mille peale tuli vastus, haigla ametlikult blanketil, kus oli öeldud, et kui teile tulevad elama hiinlased, kas siis hakkate rääkima hiina keelt nendega. All peaarsti allkiri. Polikliiniku kõrval oli kohe inimõiguste komitee, kuhu Pjotr viis selle dokumendi ja asi saadeti Brüsselisse. Siis unustas ta juba asja ära, ent mõne aja pärast tuli vastus vabandustega Riigikogust. See haigla jurist sai kas karistada või ametist lahti. Selle põhjal tehti Brüsselist Eestile koguni hoiatus.