III osa

Puškarnõi räägib, kuidas ta asus Eestisse elama mitte vorsti pärast, vaid asus õppima tehnikaülikooli masinaehituse erialal kaugõppes 1985. aastal. Samal ajal töötas Paldiskis. Kaugõppes seetõttu, et päevaseks õppeks oli vaja taotleda luba Paldiski õppekeskuse väeosa ülemalt, väeosa ülem oli toona Aleksander Beloussov (hilisem ELK juht ja Tallinna volikogu liige), ent Puškanõi ei hakanud luba taotlema, vaid läks õhtusesse õppesse, kus luba polnud vaja.

Pärast III kursuse lõpetamist tööd Paldiskis lõppesid ning ta saadeti tööle Põhja, Murmanskist veel ööpäev laevaga sõita. Puškarnõi jätkas niimoodi õpinguid töötas Põhjas ja õppis Tallinnas. Lendas lennukiga, tal oli tol ajal väga hea teenistus. Käis semestris kuu aega õppimas ja andis eksternina ära kõik vajalikud eksamid. Lõpetas Tallinna TPI. Siis oli juba 1991. aasta ja oli selge, et tööstus variseb kokku, kellelegi pole vaja enam tuuma-allveelaevu, et riik laguneb koost, ent Puškarnõil oli 5 aastaks riigist väljasõidukeeld, isegi turismireisile ei saanud minna, oli juba 1992. aasta, ta sai aru, et Samaaras jääb ta nagunii tööta. Ta oli 1985. aastal juba korterigi vahetanud, Samaara kesklinnast Tallinna, Kalamajja, mille omanik, nagu hiljem välja tuli, oli kirjanik Jaan Kross. Eesti võimud võtsid talt selle korteri ära. Puškarnõi räägib, kuidas ta oli lastekodulaps, kuna ta ema oli väga haige, ja sai riigilt palju asju tasuta, näiteks põhikoolihariduse, ülikoolihariduse. Koolist anti talle palju asju tasuta. Ta räägib, et kuigi ta ei armasta nõukogude võimu ja kommuniste, aga samas tegi see võim tema jaoks palju ära. Ta armastab Eestit, aga ei saa aru, mille eest. Eesti võim vastupidi võttis talt korteri ära, midagi vastu andmata. Eesti võim võttis talt ära kodakondsuse. Tal oli hall pass ja ta oli sunnitud võtma vene kodakondsuse, selleks, et saaks normaalselt puhkuse ajal reisida, näiteks Marokosse. Halli passiga polnud see võimalik. Eesti või Vene kodakondsusega probleeme polnud. Halli passiga sai sõita ainult Tuneesiasse või Egiptusse. Samuti sattusid keerulisse olukorda lapsed. Vanem tütar sündis 1994. aastal Eestis, mispeale tuli tal kirjutada taotlus selle kohta, et tütar saaks elada Eestis. Seal oli lünk, kuhu tuli kirjutada, kust inimene saabus. Umbes, nagu poleks teada, kust lapsed tulevad. Seal pole sellist lünka nagu "sündis". Kellelegi ei tule pähe, et vene inimene võib Eestis sündida. Ta peab alati kuskilt saabuma. Tütrele anti ajutine elamisluba 3 aastaks. Tütrele Eesti kodakondsust ei antud. Eestis ei anta vastsündinutele automaatselt kodakondsust.