II osa

Juttu tuleb natsisümboolikast, sellest, et natsivormis eestlased võitlesid oma riigi vabaduse eest. Puškarnõi ütleb, et teda ei häiriks ausammas Eesti vabaduse eest võitlejatele, kui sellel poleks natsisümboolikat. Näiteks oleks olnud hea koht praeguse okupatsioonimuuseumi koha peal, kus ühel pool kirikut oleks olnud ausammas Vene poolel langenutele, ja teisel pool Saksa poolel langenutele. Sest eestlasi hukkus võideldes nii Vene kui Saksa poolel. Sest pronkssõdur polnud üleolev sammas, sõduril oli alandlikult leinas pea langetatud. Ta ei tulistanud kedagi, ei suunanud oma relva kellegi peale. Ta seisab ja nutab.

Puškarnõi ütleb, et okupatsioonimuuseum selle koha peal solvab sügavalt vene inimest. Ta saab aru, et sellist muuseumi on vaja, aga koht pole selleks õnnestunud. See on nagu vastasseisu õhutamine. Mitte midagi peale viha ja tigeduse see muuseum vene inimeses ei tekita. Samuti häiris Puškarnõid kunstimuuseumi ülemisel korrusel väljas olnud näitus, kus vene lipu peale oli kirjutatud roppusi. Pärast seda ei käinud Puškarnõi aasta otsa Kumus. Ent ülemisele korrusele ei suuda ta siiani minna.

Puškarnõi räägib ka endast, ta sündis 1960. aastal Pjatigorskis. Ema on ukrainlanna, isa oli Kubani kasakas. Vanemad reisisid palju. 14aastaselt asus elama Samarasse. Seal lõpetas koolis, siis läks merekooli elektrimehaanikuks. Edasi töötas Kuibõševis sõjatehases, kus valmistati reaktori seadmeid tuuma-allveelaevadele. Käis tihti komandeeringutes, allveelaevu remontimas. Töötas Vladivostokis, Kamtšatkal, Põhjas, ja niimoodi sattus ka Tallinna ja Paldiskisse, kus asus maailma suurim tuuma-allveelaevade õppekeskus.

Puškarnõi räägib, kuidas ta õpetas tuuma-allveelaevade kasutamist hindudele Vladivostokis. Nõukogude ajal oleks sellest asjast rääkimise eest tõenäoliselt vangi pandud, sest ametlikult oli India ookean tuumavaba piirkond. Nõukogude Liit läks sellest kokkuleppest mööda nii, et andis allveelaevad hindudele rendile allveelaevad. India polnud nende laevade omanik. Ent samal ajal õppis neid kasutama ja kasutas allveelaevu. Nad liikusid igal pool mööda ookeani. Algul tehti hindude jaoks trenažöör väljaõppe jaoks, ja õpetati neid välja ka allveelaevade peal. Paldiskisse sattus ta samuti õppekeskusse, kus valmistas varustust selle keskuse jaoks. Paldiski oli Puškarnõi sõnul unikaalne kogemus, millest võiks palju rääkida. Mis unikaalsed asjad seal kõik olid. Seal oli üks hiigelsuur allveelaev, mille nimi oli "Akula" (Hai), mis koosnes kahest laevast, mis olid ühe kesta sees ja kus meeskonnaliikmetel oli palju rohkem ruumi kui tavalistes laevades. Meeskonnas oli 200 liiget ja neil olid isegi saunad ja väike bassein. Muidu magavad laevade ohvitserid neljakaupa rongikupee-taolistes kajutites ning madrused magavad üksühe alla järjekorras. Sest nii vähe on ruumi. Paldiskis seisis siis terve see suur allveelaev, selle ümber ehitatid hoone ja selle laeva peal õpetati meeskonnaliikmeid välja. Puškarnõi töötas Paldiskis 4 aastat. Puškarnõi oli Eestis positiivselt üllatunud, näiteks avastas, et on olemas rohkem kui üks sort juustu, ja viinerid, ning kohukesed. Samaaras, kus ta muidu elas, polnud saada eriti mingeid toiduaineid. Vorsti polnud saada, piima ostmiseks pidid tõusma kell 6 hommikul. Temast sai tüüpiline nn vorstiturist. Okupant, kes tuli hea elu peale.