IX osa

Pjotr räägib, kuidas 35-40-aastased mehed pidasid pronkssõduri juures korda, näiteks Maksim Reva karjus, et ärge loopige kive, tundus, et teda hakatakse peksma, kuna kohal oli 3-5 kriminaalide tunnustega meest, kelle peale on ohtlik karjuda. Kui oleks vähem rahvast olnud, oleks Reva seal peksa saanud neilt kriminaalidelt, selle eest, et julges neid kamandada. Pjotr arvas, et see oli Linter, aga oli hoopis Reva. Paljud inimesed astusid seal Reva eest välja. Kriminaale oli võimalik tuvastada nende tätoveeringute põhjal. Oli kuulda, et selleks ajaks oli lastud vanglatest välja ennetähtaegselt kriminaale. Võimalik, et pronkssõduri juures provokatsioonide korraldamiseks. Samuti kutsuti korrale neid, kes tahtsid pudelikestest alkoholi pruukida. Mehed otsustasid, et ise nad ründama ei hakka, aga kui hakatakse verd valama, siis seisavad vastu. Ja kui politsei hakkas inimesi ära ajama, siis hoidsid mehed üksteisel käte alt kinni ja seisid müürina ees. Sellepeale hakkasid politseinikud nuiadega peksma, siis sai ka Pjotr nuiaga vastu nägu ja ribidesse. Pjotr nägi noore politseiniku hirmunud silmi, justkui lööks esimest korda elus inimest näkku. Pjotr ei unusta neid hirmunud silmi. Pjotri ninast hakkas verd tulema, siis kaotas ta hetkeks teadvuse, istus ja pühkis verd. Ja pärast seda läks juba lahti, kuna esimene veri oli valatud.

Edasi tulevad kaadrid dokfilmist "Pronksiapril- venelaste silme läbi", kus üks monumendi kaitsjatest Juri Žuravljov seletab, miks vene inimesed ausamba juurde kogunesid, miks see on neile tähtis. Katse viia ära mälestussammas oli justkui katse kustutada mälestus vene inimeste teadvusest ja hävitada need väärtused, mis on tähtsad vene rahva jaoks. Diskrimineeritud rahva jaoks. Pronkssõduri sündmused olid jäämäe veepealne osa, pronkssõduri juures kulmineerusid pinged, mis olid kogunenud viimase 15 aasta jooksul. Küsimused on õiguslikud ja majanduslikud, see puudutab diskrimineerimist rahvuse pinnal. Eestis on alates 90ndate algusest pealtnäha ühtne rahvas, kes peaksid olema võrdsed, jaotatud kolme sorti: sinine, hall ja punane. Makse maksavad kõik võrdselt, aga raha jaotab maksuraha ainult sinine. Inimesed ehitavad kõik riiki üles, aga hääletada ja valituks saada saavad ainult sinised. Sellise diskrimineerimise vastu protsesteeriski suurem hulk inimesi. Need, kes sellest skeemist aru saavad, tulid teadlikult. Need, kes sellest skeemist aru ei saa, aga tulid, on näinud viimase 15 aasta jooksul erinevust palkades, jäänud millestki ilma ja mälestussammas oli nende jaoks viimane piisk karikas.