XIII osa

Pjotr räägib tegevustest, millega Nochnoi Dozor tegeleb, näiteks avaliku arvamuse uuringutega. Tehtud on kümmekond allkirjade kogumise kampaaniat Lasnamäel, Mustamäel, Narva ja Kohtla-Järvel. Seal käivad rohkem vanemad inimesed. Suhtumine Eesti riigivõimu on väga negatiivne. Pjotr ütleb, et ta ise armastab ka Eestit, aga valitsust mitte. Vene rahvas aga vihkab ka Eestit. Valitsust seostatakse ka riigiga, mis on väga valus ja ebameeldiv. Sest valitsus muutub, riik aga mitte.

Vene ühiskonna suurim miinus on see, et pole liidreid. Savisaar täidab ka venelaste liidri rolli. Paljud hääletavad Savisaare poolt. Isegi mitte niivõrd Keskerakonna kui Savisaare poolt. Paar Keskerakonna liiget on uuesti liitunud Nochnoi Dozoriga. Võibolla saavad nad ka Riigikokku.

Pjotr räägib, et paljud inimesed lähevad ja hääletavad Savisaare poolt, ent teda paneb muretsema, et paljud Dozor-lased on kõige vastu. Reformi vastu, sotside vastu, keski vastu. Isegi Savisaare vastu. Kõige-kõige-kõige vastu. Aga ei saa olla kõige vastu. Kellegagi tuleb koostööd teha. Kui avalikud arvamused näitavad, et inimsed toetavad Nochnoi Dozori ja Savisaart, siis peaks sellest õppust võtma ja vastavalt tegutsema. Dozoris on ametlikult 30 julget liiget, kokku on 70-80 aktiivset liiget. Paljud on välja astunud, kuna inimesi on mõjutatud ja pressitud. Näiteks Aleksander Korobovil (Nochnoi Dozori juht) on takistatud äritegevust, tema autol kummid läbi lõigatud. Üks põhjusi võib olla selles, et ta elab samas majas eesti rahvuslase Jüri Böhmiga.

XII osa

Pjotr räägib, milline oleks tema sõnul ideaalne Eesti, et eestlastel ja venelastel oleks hea elada. Pjotri arvates teavad kõik, mis oleks vaja teha, aga ei tea, kuidas seda teha. Pjotr on pessimistlik selles osas, et tema seda aega ei näe. Võib-olla näevad seda aega tema lapsed. Pjotr räägib oma kogemustest võidupüha tähistamisel, et tema vanaisa suri Harkovi all 1942. aastal, kuidas ta tõi veteranidele šampust. Pjotr räägib, kuidas tema tütar on eestlastesse vastumeelselt meelestatud, ei tahtnud olla eestlastega koos laagris, polnud nõus minema keelt õppima vahetusperre, ei taha keelt õppida isegi koolis. Keeldub eesti keele rääkimisest. Pjotri jaoks on see häbenemisväärne ja valus, tema näeks asju hoopis teistmoodi. Pjotr arvab, et võibolla on tema ise selles süüdi, kuna tema suhtlusringkonnas räägitakse palju kuritegudest Eestis, natsismist ja fašismist. Kuigi on teda poliitikast eemal hoidnud. Ent kui Pjotr oli vangis, siis hakkas tütar aktiivseks Dozor-laseks. Need 5 päeva, mil Pjotr oli vanglas, muutsid tema tütre elu.

Pjotri sõnul nullis pronksiöö sisuliselt kõik integratsiooni-ponnistused. Kui näiteks varem olid venelased väga patriootilised Eesti suhtes, võtsid eesti nimesid, hakkasid muutma perenimesid. Kuigi Pjotr seda heaks ei kiitnud, oli see mood. Samuti oli venelaste seas populaarne võtta eestlasest abikaasa. Pärast pronksiööd kõik muutus, kadus huvi keeleõppimise, nimevahetuse, eestlastega abiellumise suhtes. Samuti kodakondsuse võtmise suhtes.

Pjotri sõnul oli pronksiööl toimunu šokk ja sellise asja peale ei julge keegi mõelda. Ent pikette organiseeritakse. Näiteks koguti allkirju pronksiöö nn organisaatorite vabastamiseks.

XI osa

Pjotr räägib Nochnoi Dozori liikmete osalusest nn pronksiöö käigus. Et olukord läks kontrolli alt, ja seda mitte Dozori liikmete süül. Ei võimud ega miitingu korraldanud ei suutnud olukorda kontrollida. Et piisas mõnest provokaatorist, et olukord kontrolli alt välja ajada. Tekkis massipsühhoos. Pjotri sõnul olid ühed inimesed need, kes aknaid lõhkusid ja teised, kes poodidest röövisid. Umbes nii, et revolutsiooni teevad geeniused, aga vilju naudivad kurjategijad.

Pjotr räägib ka Dima Ganinist, kes pronksiöö käigus mõrvati. Tal polnud sidemeid ei Dozori liikmete, kriminaalide ega lõhkujatega. Ilmselt läks ta juhuslikult mööda sellest baarist, kus toimus konflikt ja langes ohvriks. Pjotr räägib Woodstocki baarist, mis venelaste teada on Eesti natside kogunemiskoht. See on legend. Pjotri versiooni järgi kargasid baarist välja mõned inimesed, kes kukkusid möödakäijaid peksma. Ja Ganin oli üks neist juhuslikest möödakäijatest. Ta helistas samal ajal emale, tema viimased sõnad emale olid: "Oi, ärge tehke, ärge lööge..." Pussitaja kohta pole kellelgi infot. Ilmselt jäi ta maha lamama pärast peksmist ja keegi kasutas juhust ja suskas ära. Kurjategija on ilmselt võimudele teada, aga seda ei taheta välja tuua, kuna pole ilmselt tõestust. Üks legend on ka selline, et kuriteopaigale oli suunatud üks turvakaamera, ja et kaamerapilt oli olemas, ent mingi aja pärast oli kaamera keeratud teises suunas ja politsei ütles, et kamerapilti polnud, kuna kaamera oli suunatud teises suunas. Pjotri sõnul on kummaline, et pole olnud võimalik leida tapjat olukorras, kus oli palju pealtnägijaid.

X osa

Pjotr räägib edasi oma juhtumistest pronkssõduri juures. Talle helistasid tema tuttavad, kes ta sinna tõid ja küsisid, et kuidas läheb. Tema siis vastas, et puhastan end verest, nina katki ja ribid sisse löödud. Öeldi, et tuleme ja toome su sealt ära. Pjotr vastu, et pole vaja tulla, aga nemad tulid. Helistasid ja ütlesid, et tahavad tema kõrval seista, ja kui vaja, viime traumapunkti. Ja niipea kui tulid, pandi Pjotr autosse ja viidi minema. Arsti juurde. Pärast seda palus ta end tagasi tuua. Nad tulid tagasi ja siis käis seal juba sõda.

Edasi tulevad kaadrid dokfilimist "Pronksaprill- venelaste silme läbi". Kus siis politsei asus rahvast minema ajama, kui selgus, et niisama lihtsalt keegi minema ei lähe. Selleks kasutati pisargaasi, pauk-granaate, kummist ja metallist nuiasid. Samuti lülitati sisse võimas prožektor ja suunati see protesteerijate peale. Vastuseks lendasid politseinike suunas pudelid ja kivid. Kõike seda saatsid hüüded "Häbi!".

Pjotr räägib, et sel ajal käis seal juba laskmine, oli palju suitsu. Maksim Reva oli sel ajal väljakul. Pjotr tuli kino Kosmose poolt ja parasjagu käis operatsioon rahva minema ajamiseks. Nad jätsid oma Jaguari eemale seisma ja seal nägi ta Saša Korobovi, kes ütles, et mis te teete, sõitke minema, kohe pekstakse teie auto sodiks. Pjotr ütles, et ei saa aru, mis toimub. Eemalt hakkas tulema pisagaasi, inimesed hõõrusid oma silmi, keegi oli peksa saanud ja verine, inimesed olid väga tigedad, võeti kive ja visati neid autode suunas. Pjotr ei saanud aru, sest tund aega varem oli kõik veel olnud rahulik. Inimesed hakkasid autosid ümber keerama.

Järgnevad kaadrid dokfilmist, kus noored peksavad armutult sisse vaateaknaid. Mees karjub, et kui julged olete, minge pekske politseijaoskonda, mitte süütute inimeste vara. Politsei oli kontrolli olukorra üle kaotanud, lastes peksta ja purustada kõike, mis ette sattus. Kell 23 rööviti alkoholikauplust Ararat, inimmass liikus Kaubamaja suunas, purustades teel vaateaknaid. Eesti Panga juures midagi põles, kannatada sai teater Estonia, rahvamass liikus Radissoni hotelli ja Hansapanga suunas. Puruks peksti kunstiülikooli ja Kalev Spa aknad. Politsei tõi selle peale välja veekahuri. Nagu hiljem selgus, oli kolmandik marodööridest eesti rahvusest. Kioskimüüja seletab, et tänaval oli suur rahvahulk, kes peksis kõik puruks ja varastas kõik ära, isegi prillipood tehti tühjaks.

Pjotr jätkab, et nägi Saša Korobovi eemal karjumas, et need on omad, need on omad, ja siis, et süitke ruttu minema. Nad jõudsid ümber keerata ja said minema, aga nende taga oli üks naisterahvas autoga, eestlane, kes jäi vaatama, et mis toimub, talle visati selle peale kivi aknasse, naine ei saanud millestki aru. Tekkis tropp ja autod ei saanud enam ringi pöörata. Autod sattusid lõksu. Ühel pool oli rahvamass, teisel pool autod üksteise sabas. Siis hakati autosid peksma. Pjotr viidi selle peale koju ja anti naisele üle, naine pani mehe koduaresti. Naine ütles, et aitab sulle, enam kuhugi ei lähe. Pjotr istus siis esmaspäevani kodus, vahepeal olid pühad, 2. mail viis naine ta arsti juurde, tehti pildid, perearst soovitas algul võtta valuavaigisteid, aga tuli välja, et roidemurru puhul tuleb võtta valuvaigisteid koos antibiootikumidega, muidu võib tekkida veremürgitus. Siis läkski enesetunne üha halvemaks ja Pjotr sattus reanimatsiooni. Siis oli veel pikka aega haiglas. Kui haiglast välja sai, nägi kuulutusi, et Nochnoi Dozor korraldab pikette Linteri ja Reva vabastamiseks vanglast. Linter ja Reva pandi vangi järgmisel päeval. Linterile tuldi kell 9 hommikul koju järgi, kodus korraldati läbiotsimine, ja kodust ka võeti vahi alla. Pärast ülekuulamist sattus ta millegipärast haiglasse, mis temaga seal tehti, see on selgusetu. Kinni võeti täiesti terve inimene, aga mõne aja pärast oli raskes seisus haiglas.

Küsimusele, miks selline asi juhtus, vastab Pjotr, et ikkagi olid ilmselt provokaatorid. Näiteks need kriminaalid, keda ta nägi. Kuigi 100% ei saa kindel olla. On selline info, et vanglas olid kokkulepped nendega, kes pidid varem vabaks saama, et nad läheksid sel aja sel kuupäeval kohale, teevad natuke möllu, ja lastakse varem lahti või midagi säärast. Aga need on kuuldused, midagi kindlat ei tea, mingeid dokumente pole. Ent kriminaale Pjotr seal nägi, mis neile vaja oli, pole tõenäoline, et nad olid suured vene patrioodid ja kaitsesid ausammast. Selle peale, et võiksid järgneda rahutused ja vargused, ei osanud keegi ette näha. Kellelgi neist, kes tulid ausammast kaitsma, poleks see pähegi tulnud. Võimalik, et neil kriminaalidel on juba sedavõrd hea nina ja kogemus, et näevad ette, kust võib midagi tulla. Või siis planeerisid midagi sellist. Kas nad ise planeerisid, või keegi saatis nad. Samahästi kui Eesti võimud, võinuks neid palgata ka Vene pool.

IX osa

Pjotr räägib, kuidas 35-40-aastased mehed pidasid pronkssõduri juures korda, näiteks Maksim Reva karjus, et ärge loopige kive, tundus, et teda hakatakse peksma, kuna kohal oli 3-5 kriminaalide tunnustega meest, kelle peale on ohtlik karjuda. Kui oleks vähem rahvast olnud, oleks Reva seal peksa saanud neilt kriminaalidelt, selle eest, et julges neid kamandada. Pjotr arvas, et see oli Linter, aga oli hoopis Reva. Paljud inimesed astusid seal Reva eest välja. Kriminaale oli võimalik tuvastada nende tätoveeringute põhjal. Oli kuulda, et selleks ajaks oli lastud vanglatest välja ennetähtaegselt kriminaale. Võimalik, et pronkssõduri juures provokatsioonide korraldamiseks. Samuti kutsuti korrale neid, kes tahtsid pudelikestest alkoholi pruukida. Mehed otsustasid, et ise nad ründama ei hakka, aga kui hakatakse verd valama, siis seisavad vastu. Ja kui politsei hakkas inimesi ära ajama, siis hoidsid mehed üksteisel käte alt kinni ja seisid müürina ees. Sellepeale hakkasid politseinikud nuiadega peksma, siis sai ka Pjotr nuiaga vastu nägu ja ribidesse. Pjotr nägi noore politseiniku hirmunud silmi, justkui lööks esimest korda elus inimest näkku. Pjotr ei unusta neid hirmunud silmi. Pjotri ninast hakkas verd tulema, siis kaotas ta hetkeks teadvuse, istus ja pühkis verd. Ja pärast seda läks juba lahti, kuna esimene veri oli valatud.

Edasi tulevad kaadrid dokfilmist "Pronksiapril- venelaste silme läbi", kus üks monumendi kaitsjatest Juri Žuravljov seletab, miks vene inimesed ausamba juurde kogunesid, miks see on neile tähtis. Katse viia ära mälestussammas oli justkui katse kustutada mälestus vene inimeste teadvusest ja hävitada need väärtused, mis on tähtsad vene rahva jaoks. Diskrimineeritud rahva jaoks. Pronkssõduri sündmused olid jäämäe veepealne osa, pronkssõduri juures kulmineerusid pinged, mis olid kogunenud viimase 15 aasta jooksul. Küsimused on õiguslikud ja majanduslikud, see puudutab diskrimineerimist rahvuse pinnal. Eestis on alates 90ndate algusest pealtnäha ühtne rahvas, kes peaksid olema võrdsed, jaotatud kolme sorti: sinine, hall ja punane. Makse maksavad kõik võrdselt, aga raha jaotab maksuraha ainult sinine. Inimesed ehitavad kõik riiki üles, aga hääletada ja valituks saada saavad ainult sinised. Sellise diskrimineerimise vastu protsesteeriski suurem hulk inimesi. Need, kes sellest skeemist aru saavad, tulid teadlikult. Need, kes sellest skeemist aru ei saa, aga tulid, on näinud viimase 15 aasta jooksul erinevust palkades, jäänud millestki ilma ja mälestussammas oli nende jaoks viimane piisk karikas.

VIII osa

Pjotr hakkab rääkima, mis juhtus temaga pronksiööl. Ta ütleb, et polnud siis veel Öise vahtkonna (Nochnoi Dozor) liige, astus pärast pronksiööd. Küll oli ta veebruaris enne seda ausamba juures valvet pidanud. Ta ütleb, et tal on hea sõbranna Anžela Makarova (kelle etendus Vladimir Võsotski tuli just äsja lavale Vene draamateatris). Ta on väga patriootiline, väga vene inimene, kultuurne hing, temaga koos käis Pjotr ausammast valvamas. Tema helistaski Pjotrile 26. kuupäeval, Pjotr oli ise töö juures sel ajal. Anžela ütles, et juba on kohal ehitustehnika ja püstitatakse aeda, sõida ruttu kohale. Me peame midagi ette võtma, inimesed kogunevad. Pjotr ütles, et ei saa, et on töö juures.

Pjotr töötab elektroonikaettevõttes AS Estel Elektro (endine Kalinini-nimeline elektroonikatehas) turundusjuhina. Väga tõsine ettevõte. Kõik otsivad Eesti Nokiat, see ongi Eesti Nokia! Tehas teeb täiesti unikaalseid asju, aga keegi ei tea sellest Eestis, kuna seal töötavad 100% venelased, omanikud on ka venelased, ettevõttes pole mitte ühtegi eestlast. Tehase toodang on unikaalne kogu maailmas, millega tegeleb veel 4-5 ettevõtet maailmas. Tehas toodab jõuelektroonikat. Pjotr töötab käivituselektroonika seadmete turundusjuhina. Toodetakse käivitusseadmeid hiigelsuurtele seadmetele, näiteks mootoritele. Isegi Siemens ja ABB ei suuda selliseid seadmeid teha. Nad suudavad küll oma nišis teha seda, mida Estel Elektro ei suuda, aga teatud alal on Eesti ettevõte ületamatu. Toodang läheb peamiselt Venemaale, aga ka teistesse riikidesse. Näiteks tootis tehas toiteseadmeid Šveitsi hiigelsuure osakestekiirendi jaoks. Toodetakse seadmeid teadusasutustele. Toodang on väga teadusmahukas. Raudtee alal toodab tehas rongidele pingemuundureid, näiteks täideti hiljuti Eesti ja Läti raudtee tellimusi. Toodetakse seadmeid, millega elektrirongide 3500-voldine toitevool muundatakse 220 voldiks. Varem saadi selline vool generaatoritest, mis olid kinnitatud rongi rataste külge, selline aegunud lahendus, nagu jalgratta külge kinnitatud dünamo. Estel toodab palju tooteid lennunduse jaoks, näiteks Kuubale, Malaisiale. Eksportiv ettevõte, pea kogu toodang läheb välja. Möödunud aastal seoses Eesti raudtee tellimusega jäi osa toodangust Eestisse. Pjotrile tundub, et kui ettevõte kuuluks eestlastele, oleks sel suur riigi toetus. See on innovatiivne, teadusmahukas, kaasaegne ettevõte. Aga kuna kuulub venelastele, siis ei tea sest keegi suurt midagi.

Pjotr jätkab pronksiöö teemal. Helistas Anžela ja kirjeldas, mis toimub, ning ütles, et sõida kohale. Pjotr küsis töö juures, kes saab sõita, leidus üks naine, kel oli oma Jaguar, kuna mees oli rikas, või vähemalt kuni pronksiööni oli väga rikas, neil oli oma suur maja, mees ostis naisele Jaguari, et tööl käia, naine teenib väikest raha, millest jätkub parasjagu maniküüri ja bensiini jaoks, aga inimene tahab tööd teha. Veel kaks inimest istus töö juurest peale ja pool tundi enne tööpäeva lõppu tuldi tulema. Kohale jõudes oli seal juba suur rahvamass, kui ta autost välja astus, hakkasid kõik aplodeerima, kõigile aplodeeriti, kes tulid, või autoga mööda sõitsid ja tuututasid, avaldati solidaarsust. See oli väga meeldiv.

Edasi tulevad kaadrid dokfilmist "Pronksaprill-venelaste silme läbi", kus on kaadreid, mida Eesti telekanalid millegipärast hea meelega ei näita. Kus näiteks Ansip ütleb, et ei taha kommenteerida küsitluste tulemusi, mille järgi valdav enamus venekeelsest elanikkonnast ei toeta ümbermatmist Tõnismäel ning Päevalehe uuringu järgi vaid 49% kogu elanikkonnast toetab seda. Päeval olid politseinikud nimesiltidega, õhtul olid nimed kinni kaetud ja politseinikel kiivrid peas. Mis annab justkui tunnistust, et valmistuti ausamba minemaviimiseks. Inimesed seisid ausamba lähedal, karjusid Häbi! ja Venemaa! Rahvas püüdis korda hoida. Paljud tõid politseinike jalge ette lilli.

Pjotr jätkab, et ta toodi Tõnismäele ja jäeti sinna. Kuni viidi ära, kui Pjotril olid juba ninaluu ja ribid katki löödud. Pjotr kirjeldab, et umbes kella 8 ajal õhtul, kui kõik oli veel rahulik, politseinikud seisid kahes rivis, ees naispolitseinikud, taga mehed. Küsiti, et miks naised ees seisavad, mis toimub, ei lastud lilli viia ausambale lähemale, kogunes üha rohkem rahvast, hakati loosungeid skandeerima "Ansip erru!", "Maha valitsus!", Pjotr hüüdis: "Politseinik Ivanov, võta sinel ja mine koju! Mis sa siin teed?!", käidi politseinikega rääkimas, miks vaja seista, kui mingeid korratusi ei ole. Kõik oli rahulik, kuni hakkasid tulema eriüksused tervete gruppide kaupa. Kiivrites, turvavestides, kui nad saabusid, muutus rahvas agressiivseks, saadi aru, et heaga see ei lõpe. Enne seda olid paljud juba väsinud ja lahkunud, aga kui saabusid eriüksused, toimus rahva hulgas elavnemine, kõik haarasid telefonid ja kutsusid oma tuttavad kohale: "Kuhu läksite, siin on eriüksused?!" Ja rahvas tuli tagasi üle terve linna. Toodi kaasa tuttavaid. Rahvas hakkas aimama, et midagi tuleb.

VII osa

Pjotr räägib naasmisest Egiptusest, kus samuti naine läks minema ja Pjotrit kontrolliti pealaest jalatallani, isegi sokke ja püksikummi. Pärast aga keelduti läbiotsimise akti andmisest. Pjotr küsis, et kuidas nii. Talle vastati, et midagi ei anta. Et milleks vaja. Pjotr, et ta ei varja, et kogub need kokku ja annab need edasi õigusorganitele. Muidu keegi ei usu, et teda igal pool läbi otsitakse, kui ta protokolli ei esita. Et ta iga kord küsib protokolli, ületab 42 korda aastas piiri ja 42 korda otsitakse läbi. Ent protokolli andmisest keelduti, mispeale Pjotr ütles, et enne ta lennujaamast ei lahku. Mispeale ta heitis pikali konveierile, kus liigub pagas. Vahepeal tuli uus lend, ta hakkas koos pagasiga lindil keerlema, mispeale küsisid välismaalased, miks ta seal on, ta siis seletas kõigile, mis temaga oli toimunud. Mispeale tormasid piirivalvurid kohale ja ütlesid, et ärge korraldage siin tsirkust. Et lahkuge viivitamatult! Pjotr ütles, et ei lahku enne, kui saab paberi selle kohta, et ta kinni peeti ja läbi otsiti. Siis kutsuti lennujaama turvateenistuse inimesed, kes nõudsid lahkumist, ent Pjotr jäi endale kindlaks. Siis öeldi, et kasutatakse jõudu, Pjotr ütles, et palun väga, kasutage. Siis käratati, et ma sulle annan praegu nuiaga! Siis ütles turva, et oota sa mul, kohe näed, ja jooksis minema. Piirivalvurid läksid ka minema. Siis istus Pjotr mõnda aega üksi, ja toodi politseinik. Politseinik küsis, et miks ja kuidas. Lahkuge viivitamatult lennujaama territooriumilt! Pjotr, et kuhugi ei lähe. Miks? Siis ta seletas jälle. Politseinik, et ma arreteerin su! Pjotr, et palun väga! Politseinik siis, et hea küll, varsti räägid sa minuga teistmoodi. Kohe kutsun Tallinna eriteenistuse ja sind viiakse minema. hea küll, siis Pjotr istus jälle maha ja ootas. Naine ja laps olid juba ammu väljas ja ootasid. Läbiotsimise käigus lõhuti naise reisikohvri käepide. Läks umbes 40 minutit, mõtles, et nüüd tuleb eriteenistus, aga tuli hoopis üks tähtis mundris mees. Kes ütles, et kuidagi peab selle olukorra lahendama, et arreteerima keegi ei hakka. Et see pole üldse tema territoorium, tema on Talinnas, aga see on lennujaam. Kui Pjotr oleks läinud lennujaamast välja, siis oleks ta saanud kinni võtta. Et tal on ükskõik, mida Pjotr seal teeb. Siis mõeldi tükk aega, mida teha, kirjutati politseile protokoll juhtunu kohta. Selle aja peale oli juba 4 tundi möödunud. Ja Pjotr lahkus piiri pealt esimene kord ilma protokollita.

Pjotr räägib ka sellest, kuidas teda kontrollitakse isegi Soomest tagasi tulles Eesti piiri peal. Kõik dozor-lased, kes olid Soomest tulnud, peeti piiri peal Tallinnas kinni. Teisi, kes nendega koos olid, kinni ei peetud. Ja nad otsiti läbi ka Soomest tagasi tulles. Samuti ei lastud neil sõita Riiga. Ka Läti antifašistliku liikumise juht Josif Gorin peeti Eestis kinni ja passi löödi tempel, et Eestisse sisenemine keelatud 5 aastaks. Mees elab Riias, aga Eestisse sõita ei tohi. Gorin on juudi soost Läti ärimees, kel on Riia kesklinnas mitu suurt maja. Ka Eesti dozor-lastele on kehtestatud ajutised sissesõidupiirangud Riiga, 26. märtsiks, kui Riias on igal aastal SS-laste paraad. Dozor-lased käivad seal skandeerimas ja meelt avaldamas. Üks naissoost dozor-lane, kes sinna läks, peeti Läti piiril kinni ja kästi täiesti lahti riietuda ja otsiti läbi. Seda tegid lätlased. Anti paber läti keeles, et ajutiselt keelatud Lätisse sõita. Ühtlasi öeldi, et SS-laste ürituste ajal ei lasta dozor-lasi Lätti. Siis kasutasid nad Tartu taga metsateid, et Lätti saada. Vahetasid telefone ja tegid muid tükke, et neid ei avastataks. Aga kui juba olid teel Riia poole, siis teatati raadiost, et dozor-lased on jõudmas Riiga, et toetada antifašiste. Ikka saadi teada kuidagi!

VI osa

Puškarnõi ütleb, et tal pole Kapoga mingeid kontakte, teda pole kutsutud kohvile ega midagi muud. Sinna kutsutakse ainult nõrku inimesi, keda on võimalik vestlustega mõjutada. Puškarnõi ütleb, et loomulikult kuulatakse tema telefoni pealt. Kust ta teab? Kasvõi selle arreteerimise fakti põhjal, kui ta helistas, et sõidab linna ja võeti kohe kinni. Kuid ka muudel juhtudel, kui ta on kohtumise kokku leppinud ja näeb, et seal juba istuvad Kapo omad ees, fotografeerivad. Kust nad siis muidu teavad, et tema sinna ilmub. Varem oli selline tava, et saadeti teade selle kohta, et telefoni kuulatakse pealt. Nüüd ei saadeta enam isegi sellist paberit.

Puškarnõi seletab, et tal on pidevad probleemid Venemaale sõiduga. Pärast seda, kui ta astus Öisesse vahtkonda ja nõudis pikettidel Maksim Reva ja Dmitri Linteri vangist vabastamist, kogus allkirju, hakati teda rongis piiriületusel läbi otsima.

Pjotr räägib, et vaja on omavahel suhelda inimestel. Näiteks Eestis kaks kogukonda, eestlased ja venelased üldse omavahel ei suhtle. Seda eriti pärast pronksiööd. tekkis lõhe inimeste vahel, ka venelased ei otsi enam kontakte, hoiavad omaette.

Pjotr räägib piiriületuste kohta, pärast Öise vahtkonnaga liitumist, 2007. aasta oktoobris, et kui sõitis töö asjus komandeeringusse (ta töötab turundusjuhina elektrotehnikaettevõttes AS Estel Elektro), otsisti ta Eestis lahkudes Eesti poolel läbi. Esialgu ei saanud ta aru, mis värk on. Sama lugu juhtus tagasi tulles. Niimoodi, et algul toimus tavapärane dokumentide kontroll, pärast tuldi teda eraldi kontrollima. Kõik otsiti läbi. See toimus Narvas, rong senikaua ootas. Tagasi tulles rääkis ta oma sõpradele Öisest vahtkonnast, nemad ütlesid, et see on tavaline asi. Kõiki aktiviste ja juhatuse liikmeid otsitakse niimoodi läbi. Küsiti, et kas läbiotsimise protokolli küsisid. Pjotr, et ei küsinud, keegi ei pakkunud ka. Soovitati alati nõuda protokolli. See omakorda võtab väga kaua aega. Pjotr on seda vahel aidanud ise trükkida. Protokolli jaoks aetakse ta nüüd rongist välja, spetsiaalsesse läbiotsimistuppa. Üks kord öeldi, et kui nõuad protokolli, siis saadame rongi minema ja sinu jätame siia. Pjotr ütles, et siis peate mulle andma taksoraha. Öeldi, et midagi me sulle ei anna. Pjotr ütles, et hästi, mul on advokaat Siridenko, siis kutsun ma tema järgi taksoga ja maksate talle. Siis öeldi, et las parem rong ootab. Iga kord kui tema sõidab, hilineb rong umbes tund aega, nii et vagunisaatjad on hakanud juba nurisema, Vene pool on hilinemiste eest kehtestanud suured trahvid. Hiljem tekkisid tal uba läbiotsimiste käigus tuttavad piiri peal, kes siis juba teadsid, mis tal kaasas ja paar korda täitsid dokumendid ilma läbi otsimata. Samuti on ta ise alati valmis, juba riidesse pannud ja ootab läbiotsijaid. Kui ta aga telefoni teel oma sõpradele teatas, et ei otsitudki läbi, siis ütlesid piirivalvurid, et sellest saadi teada ja neid karistati.

Pjotr räägib, kuidas ta otsiti lennujaamas läbi enne perega lendu Egiptusesse. Ta laskis lapse koos naise ja asjadega juba ees minema, et nemad ei peaks kannatama.

V osa

Pjotr räägib, et selliseid momente on palju, kus riik justkui peksab ja peksab, kuigi ta maksab riigile korralikult makse. Pjotr seletab lahti loo, mille eest teda süüditati lubadeta sõitmises ja pandi koguni vangi selle eest. See juhtus vahetult pärast seda, kui ta sidus end liikumisega Öine vahtkond.

Pjotr seletab, kuidas ta sattus ühte liiklusõnnetusse 2006. aasta aprilli algul, kus temal süüd polnud. Sellega kõik lõppes. Läks mööda ligi aasta, Pjotr liitus Öise vahtkonnaga, ja siis läks lahti! Saadeti paber, mille põhjal oli ta aastataguses õnnetuses süüdi tunnistatud. Pjotr saadab vastuse, et ei tunnista end süüdi, seda ei võeta vastu. Siis peatas tema auto politsei, kes ütles, et lubade kehtivus on just lõppenud, aga ühe kuu jooksul saab load uute vastu vahetada. Protokolli pandi, et sõitis lubadeta ja tehti väike trahv selle eest, et ühel lapsel polnud turvavöö kinnitatud. Järgmisel päeval läks ja vahetas load ära. Ent siis hakkas ta saama teateid kohtutäiturilt, et tal tuleb maksta ära trahv aastataguse õnnetuse eest, milles ta takkajärgi süüdi tunnistati. Politseist öeldi, et Pjotri kaebust, mille ta lõpuks faksiga politseisse saatis, pole keegi kätte saanud. Pjotr ütles, et ta ise samuti ei tea trahvist mitte midagi, pole midagi kätte saanud. Siis registreeris ta pronksiöö mälestuseks miitingu korraldamist, kolm korda keelati see ära, näiteks Hirvepargis, öeldi, et see koht ei kõlba, kuna on eestlaste püha paik ja venelased ei tohi seal oma miitinguid pidada. Lõpuks lubati miiting vene kultuurikeskuses, toimus ka instrueerimine, kus politseikomissar ütles, et ei tohi rääkida Kosovost, lahkulöömise mõttes ja ei tohi esineda vene natsionalist Oleg Morozov. Politseinik küsis, miks üldse vaja seda päeva tähistada, Pjotr ütles, et samamoodi kui eestlased tähistavad küüditamise aastapäeva, tahavad venelased tähistada pronksiöö aastapäeva, kuna nemad kannatasid, näiteks Pjotril löödi puruks ninaluu ja ribi. Mõni päev hiljem helistati talle töö juurde ja paluti intervjuud andma Tõnismäele pronkssõduri endisele kohale. Pjotr lubas ise sõita. Ja niipea kui ta sõitma sai hakata, võeti ta kohe kinni. Öeldi, et lube pole. Pjotr, aga te hoiate neid ju käes. Talle vastu, et ei ole, juhtimisõigus võeti ära ja et see on teine kord juba ilma lubadeta sõita. Pjotr sai alles hiljem aru, et esimene kord oli siis, kui ta oli sõitnud lubadega, mille kehtivusaeg oli täis saanud. Nii pandi ta vanglasse vahetult enne pronksiöö aastapäeva tähistamist.

IV osa

Pjotr räägib, et ka tema naine võttis Vene kodakondsuse, mistõttu ei saanud laps Eesti kodakondsust. Ainult siis, kui neil kummalgi puuduks kodakondsus, oleks nn hall pass, saaksid nad lapsele taotleda Eesti kodakondsust. Kui kasvõi ühel vanematest on muu riigi kodakondsus, ei saa laps Eesti kodakondsust. Ja isegi kui lapsele on taotletud kodakondsust, saab ta selle alles siis, kui on täisealine ja otsustab ise, mis riigi kodakondsuse ta võtab. Seda põhjendatakse sellega, et vanemad võivad lapsele Eesti kodakondsuse muidu peale suruda ja laps ei pruugi seda tahta.

Pjotri perele enti algul 3-aastane elamisluba. Siis võimaldati taotleda alaline elamisluba. Enne seda ei entud neile tükk aega isegi halle passe. Neil olid reisidokumendid, roheline raamatuke, mis anti üheks sõiduks välismaale. Paljudesse riikidesse selle dokumendiga ei lastud. Sellegi dokumendi saamiseks tuli seista järjekorras ja maksta raha. Järgmise reisi jaoks tuli taotleda taas dokumenti. Tal tekkis küismus, mille eest, kuna oli ise referendumil Eesti iseseisvuse poolt hääletanud. Ka püsiva elamisloa saamisega oli neil sekeldusi, kuna tuli välja, et nad tõttasid seda saama liiga ruttu kohe pärast seaduse jõustumist. Öeldi, et isa eraldi, ema koos lapsega eraldi. Pärast tuli välja, et lapse eest polnudki vaja tasuda. Lapsega oli veel eraldi jama, sest tuli välja, et lapse eest tuli eraldi küsida. Ja kuna ka tähtaeg oli üle läinud, soovitati, et laps peab riigist väljuma ja uuesti tulema ning taotlema. Laps osutus täiesti illegaalseks elanikuks. Siis anti lapsele taas ajutine elamisluba. Ja pärast seda sai taotleda alalist elamisluba.

Pjotr räägib, kuidas tema naist alandati Kopli polikliinikus arsti juures, karjuti tema peale, miks ta räägib halvasti eesti keelt, ise koolis õpetaja. Talle öeldi, et teatatakse kooli, et ta ei valda eesti keelt ja ta lastakse lahti. Nii ütles arst. Selle peale, kui ta ei saanud aru, mis arst tema käest küsis. Arst läks tigedaks selle peale, et naine oli Eestis sündinud, aga ei osanud rääkida eesti keelt. Küsiti, et miks ei räägi, naine ütles, et pole kellegagi rääkida. Aga kus töötate? Koolis, vene koolis. Ahhaa, te rikute veel seadust! Koolis töötades peate keelt oskama! Me teatame teie kooli!

Pjotr seletab, kuidas naine oli õppinud keelt pool aastat, et saada tõend, mis on vajalik õpetajale, ent kuna keelepraktikat pole, siis unustas keele ära. Tõend tuleb taotleda iga kolme aasta tagant, nii käib naine iga kolme aasta tagant keele-eksamil. Pjotr käis siis naisega peaarsti juures õiendamas. Et neil pole õigust keelduda arstiabi andmisest, kui inimene keelt ei oska. Siis ilmus veel välja jurist, kes ütles, et las kaebavad, ma neile veel vastan, ja kui ei meeldi, tõmmaku Venemaale! Pjotr kirjutas kirjaliku kaebuse, mille peale tuli vastus, haigla ametlikult blanketil, kus oli öeldud, et kui teile tulevad elama hiinlased, kas siis hakkate rääkima hiina keelt nendega. All peaarsti allkiri. Polikliiniku kõrval oli kohe inimõiguste komitee, kuhu Pjotr viis selle dokumendi ja asi saadeti Brüsselisse. Siis unustas ta juba asja ära, ent mõne aja pärast tuli vastus vabandustega Riigikogust. See haigla jurist sai kas karistada või ametist lahti. Selle põhjal tehti Brüsselist Eestile koguni hoiatus.

III osa

Puškarnõi räägib, kuidas ta asus Eestisse elama mitte vorsti pärast, vaid asus õppima tehnikaülikooli masinaehituse erialal kaugõppes 1985. aastal. Samal ajal töötas Paldiskis. Kaugõppes seetõttu, et päevaseks õppeks oli vaja taotleda luba Paldiski õppekeskuse väeosa ülemalt, väeosa ülem oli toona Aleksander Beloussov (hilisem ELK juht ja Tallinna volikogu liige), ent Puškanõi ei hakanud luba taotlema, vaid läks õhtusesse õppesse, kus luba polnud vaja.

Pärast III kursuse lõpetamist tööd Paldiskis lõppesid ning ta saadeti tööle Põhja, Murmanskist veel ööpäev laevaga sõita. Puškarnõi jätkas niimoodi õpinguid töötas Põhjas ja õppis Tallinnas. Lendas lennukiga, tal oli tol ajal väga hea teenistus. Käis semestris kuu aega õppimas ja andis eksternina ära kõik vajalikud eksamid. Lõpetas Tallinna TPI. Siis oli juba 1991. aasta ja oli selge, et tööstus variseb kokku, kellelegi pole vaja enam tuuma-allveelaevu, et riik laguneb koost, ent Puškarnõil oli 5 aastaks riigist väljasõidukeeld, isegi turismireisile ei saanud minna, oli juba 1992. aasta, ta sai aru, et Samaaras jääb ta nagunii tööta. Ta oli 1985. aastal juba korterigi vahetanud, Samaara kesklinnast Tallinna, Kalamajja, mille omanik, nagu hiljem välja tuli, oli kirjanik Jaan Kross. Eesti võimud võtsid talt selle korteri ära. Puškarnõi räägib, kuidas ta oli lastekodulaps, kuna ta ema oli väga haige, ja sai riigilt palju asju tasuta, näiteks põhikoolihariduse, ülikoolihariduse. Koolist anti talle palju asju tasuta. Ta räägib, et kuigi ta ei armasta nõukogude võimu ja kommuniste, aga samas tegi see võim tema jaoks palju ära. Ta armastab Eestit, aga ei saa aru, mille eest. Eesti võim vastupidi võttis talt korteri ära, midagi vastu andmata. Eesti võim võttis talt ära kodakondsuse. Tal oli hall pass ja ta oli sunnitud võtma vene kodakondsuse, selleks, et saaks normaalselt puhkuse ajal reisida, näiteks Marokosse. Halli passiga polnud see võimalik. Eesti või Vene kodakondsusega probleeme polnud. Halli passiga sai sõita ainult Tuneesiasse või Egiptusse. Samuti sattusid keerulisse olukorda lapsed. Vanem tütar sündis 1994. aastal Eestis, mispeale tuli tal kirjutada taotlus selle kohta, et tütar saaks elada Eestis. Seal oli lünk, kuhu tuli kirjutada, kust inimene saabus. Umbes, nagu poleks teada, kust lapsed tulevad. Seal pole sellist lünka nagu "sündis". Kellelegi ei tule pähe, et vene inimene võib Eestis sündida. Ta peab alati kuskilt saabuma. Tütrele anti ajutine elamisluba 3 aastaks. Tütrele Eesti kodakondsust ei antud. Eestis ei anta vastsündinutele automaatselt kodakondsust.

II osa

Juttu tuleb natsisümboolikast, sellest, et natsivormis eestlased võitlesid oma riigi vabaduse eest. Puškarnõi ütleb, et teda ei häiriks ausammas Eesti vabaduse eest võitlejatele, kui sellel poleks natsisümboolikat. Näiteks oleks olnud hea koht praeguse okupatsioonimuuseumi koha peal, kus ühel pool kirikut oleks olnud ausammas Vene poolel langenutele, ja teisel pool Saksa poolel langenutele. Sest eestlasi hukkus võideldes nii Vene kui Saksa poolel. Sest pronkssõdur polnud üleolev sammas, sõduril oli alandlikult leinas pea langetatud. Ta ei tulistanud kedagi, ei suunanud oma relva kellegi peale. Ta seisab ja nutab.

Puškarnõi ütleb, et okupatsioonimuuseum selle koha peal solvab sügavalt vene inimest. Ta saab aru, et sellist muuseumi on vaja, aga koht pole selleks õnnestunud. See on nagu vastasseisu õhutamine. Mitte midagi peale viha ja tigeduse see muuseum vene inimeses ei tekita. Samuti häiris Puškarnõid kunstimuuseumi ülemisel korrusel väljas olnud näitus, kus vene lipu peale oli kirjutatud roppusi. Pärast seda ei käinud Puškarnõi aasta otsa Kumus. Ent ülemisele korrusele ei suuda ta siiani minna.

Puškarnõi räägib ka endast, ta sündis 1960. aastal Pjatigorskis. Ema on ukrainlanna, isa oli Kubani kasakas. Vanemad reisisid palju. 14aastaselt asus elama Samarasse. Seal lõpetas koolis, siis läks merekooli elektrimehaanikuks. Edasi töötas Kuibõševis sõjatehases, kus valmistati reaktori seadmeid tuuma-allveelaevadele. Käis tihti komandeeringutes, allveelaevu remontimas. Töötas Vladivostokis, Kamtšatkal, Põhjas, ja niimoodi sattus ka Tallinna ja Paldiskisse, kus asus maailma suurim tuuma-allveelaevade õppekeskus.

Puškarnõi räägib, kuidas ta õpetas tuuma-allveelaevade kasutamist hindudele Vladivostokis. Nõukogude ajal oleks sellest asjast rääkimise eest tõenäoliselt vangi pandud, sest ametlikult oli India ookean tuumavaba piirkond. Nõukogude Liit läks sellest kokkuleppest mööda nii, et andis allveelaevad hindudele rendile allveelaevad. India polnud nende laevade omanik. Ent samal ajal õppis neid kasutama ja kasutas allveelaevu. Nad liikusid igal pool mööda ookeani. Algul tehti hindude jaoks trenažöör väljaõppe jaoks, ja õpetati neid välja ka allveelaevade peal. Paldiskisse sattus ta samuti õppekeskusse, kus valmistas varustust selle keskuse jaoks. Paldiski oli Puškarnõi sõnul unikaalne kogemus, millest võiks palju rääkida. Mis unikaalsed asjad seal kõik olid. Seal oli üks hiigelsuur allveelaev, mille nimi oli "Akula" (Hai), mis koosnes kahest laevast, mis olid ühe kesta sees ja kus meeskonnaliikmetel oli palju rohkem ruumi kui tavalistes laevades. Meeskonnas oli 200 liiget ja neil olid isegi saunad ja väike bassein. Muidu magavad laevade ohvitserid neljakaupa rongikupee-taolistes kajutites ning madrused magavad üksühe alla järjekorras. Sest nii vähe on ruumi. Paldiskis seisis siis terve see suur allveelaev, selle ümber ehitatid hoone ja selle laeva peal õpetati meeskonnaliikmeid välja. Puškarnõi töötas Paldiskis 4 aastat. Puškarnõi oli Eestis positiivselt üllatunud, näiteks avastas, et on olemas rohkem kui üks sort juustu, ja viinerid, ning kohukesed. Samaaras, kus ta muidu elas, polnud saada eriti mingeid toiduaineid. Vorsti polnud saada, piima ostmiseks pidid tõusma kell 6 hommikul. Temast sai tüüpiline nn vorstiturist. Okupant, kes tuli hea elu peale.

I osa

Intervjuu ühenduse Öine Vahtkond (Nochnoi Dozor) juhatuse liikme Pjotr Puškarnõi'ga. Vene keeles.

Juttu tuleb Öise Vahtkonna ideest, selle liikmetest. Näiteks mitmed tuntud kohtualused, keda on seostatud selle ühendusega, on selle liikmeks astunud alles hiljuti või pole üldse liikmed. Kas Öise Vahtkonna liikmed on kommunistid? Kuidas suhtutakse Eesti vabadusvõitlejatele püstitatud Lihula sambasse?